Enamik külastajaid märkab esmalt suuri vaatamisväärsusi: Toompea lossi, massiivseid linnamüüre või Püha Olavi kiriku taevasse ulatuvat torni. Kuid see, mis tegelikult kauaks mällu jääb, tuleb alles siis, kui rahvahulgad on kadunud — detailid. 15. sajandi meistri poolt nikerdatud puituks, unustatud sisehoov, kus aeg justkui seisab, või panoraamvaade, kus Tallinna punased katused helgivad õhtuvalguses.

Kohaliku giidina olen õppinud, et vanalinn ei ole lihtsalt kogum ajaloolisi hooneid. See on elav organism — meeleolude, kihtide ja lugudega, mis süvenevad iga avastusega.

Mõnel hommikul tundub linn peaaegu meditatiivne. Tänavad on vaikselt, pagariärid avavad uksi ükshaaval, ja tõusev päike värvib Toompea lubjakiviseinad kuldsesse tooni. Teistel päevadel kihab vanalinn elust — kirikukellad helisevad, turud avavad väravad, muusikud häälestavad oma pille, ning kitsad tänavad täituvad sammude ja keeltega üle kogu maailma.

Kõige tugevam maagia on aga just neis kohtades, millest enamik möödub neid märkamata.

Väikesed sisehoovid, kus kunagi elasid käsitöölised, salajased trepid Ülem- ja Alamlinna vahel, ning rõdud, kust saab ette kujutada, milline võis keskajal olla Tallinna elu. Nendes paikades ärkavad ellu legendid, kummituslood ja sajanditevanused jutud.

Iga tuur tundub erinev, sest iga külastaja näeb Tallinna oma vaatenurgast. Mõni otsib sügavat ajalugu. Mõni soovib kummituslugusid. Teised otsivad fotospotte, peidetud läbikäike või toidusoovitusi. Kuid üks tunne on kõigil sama — et Tallinn on väike linn, mille hing on üllatavalt suur.

Olgem ausad — olgu see sinu esimene või viies visiit, Tallinna vanalinn paneb sind alati tundma, justkui astuksid elavasse muinasjuttu — sellesse, mis avaneb iga korraga uue leheküljena.